Enamuse inimeste käitumisakte saab vaadelda kuuluvus- ja tähelepanuvajaduse rahuldamise püüetena. Kui keegi kusagil midagi imelikku teeb, siis raudselt tahab ta tähelepanu. Ja kui keegi mingite asjade tegemisel läheb sutsu üle piiri, siis ilmselt püüdleb ta mingis grupis heakskiidetud eesmärkide poole ja üritab sellega näidata, et ta kuulub sinna gruppi. Kuuluvusvajadus on väga evolutsiooniline - ellu jäävad need, kes kuuluvad gruppi ja naudivad seega grupi liikmete vahelise koostöö vilju. Tähelepanuvajadus on ka ilmselt midagi sinna kanti - kui sind on tähele pandud, siis peetakse sind paremini meeles.
Jõulude ajal aga näitavad inimesed, et nende käitumist juhib veel kolmas suur vajadus. See on vajadus lunastuse järele. Lunastus, see on umbes selline asi, et inimesed või mingi muu tunnismärk kinnitaks sulle, et jah sa oled hea inimene. Jõulude ajal tassitakse lastekodudesse kordades rohkem vanu riideid. Suur hulk inimesi mõtleb ja väiksem hulk läheb ka päriselt  lastekodudesse piparkooke küpsetama. Mõni inimene kutsub kodutud kokku ja annab neile suppi. Läbi selliste tegude saavad inimesed aasta lõpuks rahuldustunde, et nad ikka ei ole tõprad vaid on head inimesed.
Lisaks sellisele jõuluaegsele lunastuspüüdele, püüdleb selle poole tegelikult hulk inimesi ka aastaringselt. Need on need inimesed, kes lasevad oma visiitkaardid teha taaskasutatud paberile. Need on need inimesed, kes ostavad oma lapsele biolagunevaid mähkmeid või poest biolagunevaid kilekotte. Need on need inimesed, kes ostavad suvel grillima minnes taaskasutatud materjalist ühekordsed nõud. See ei ole siis selline religioosne lunastus vaid ökoloogiline lunastus.
Paljud inimesed arvavad, et lunastus on mingi inimese ja kõrgema jõu vaheline teema. No ei ole. Milleks muidu need visiitkaardid, ühekordsed nõud, titemähkmed jne kannavad etiketil kirja, et "need on valmistatud taaskasutatud materjalist". Ja kui suvel grillitakse, siis grillimise korraldaja ei suuda ju hoiduda tähelepanu juhtimast, et plastnoad on tehtud taaskasutatud materjalist. Ja kui keegi annab kodututele suppi, siis ta kutsub ju ajakirjanduse kohale. See on ikka puhtalt inimestevaheline asi.
Nii et öelge ka mulle (vähemalt jõulude ajal), et ma olen tubli inimene. Mis siis, et mu visiitkaardid ei ole tehtud taaskasutatud paberist ja ma lastekodusse piparkooke küpsetama ei lähe.

Parkinson on kirjutanud üles hulga häid seaduspärasusi. Üks seaduspärasus ehk Parkinsoni seadus puudutab organisatsiooni elujõudu.
Nimelt täheldab ta, et kui organisatsioonid on oma tegevuse algusfaasis, siis tehakse kõike odavate vahenditega aga see eest entusiastlikult ja loovalt. Selles mõttes on Pakendiringlus klassikaline näide, sest me pole kontorimööblit poest üldse ostnud. Iga mööblitükk on isesugune. Aga loomingulist powerit on oi kui palju.
Ja veel täheldab Parkinson, et vastavalt sellele, kui paks on organisatsiooni juhi kabinetis vaip ja kui uhke on mööbel, on ka tuntav vaimse kõdunemise lehk.
Selle seaduspära alusel vaatasin ma meie poolt välja antud kõvakaanelist värvilist raamatut ja mõtlesin, et kas me liiale ei ole läinud. Ning õnnetul kombel juhtus nii, et meie oktoobrikuu kliendileht sattus olema 150 g paksul kriitpaberil (puhtalt minu süül, tunnistan üles). Seda keskkonnavaenulikku tegu juba panid mitmed inimesed tähele. Ja mina hakkasin meenutama Pakendiringluse boheemlikke algusaegasid, et oot, kas me nüüd oleme Parkinsoni seaduspära alusel tõesti organisatsiooni kõdunemise faasi jõudnud.
Ilmselt seda pani tähele ka siseminister ja mõtles samu mõtteid. Aga ikka evolutsiooniliselt peab see asi käima, mitte sundlikvideerimise kaudu, ikka evolutsiooniliselt härra minister.

Viimasel ajal on hakatud kilekotist halvasti rääkima. Kilekotile pannakse väga palju pahaks ja üldse toob kilekott kaasa piinarikast surma erinevatele lindudele ja loomadele. Aga mida ei nähta, on see, et kilekott ise pole milleski süüdi, vaid hoopis hoolimatu inimene, kes selle loodusesse viib. Kilekott on tegelikult sõbralik tüüp ja ei taha tappa loomi, seda teeb kogemata hooletu inimene, ja ajab selle siis kilekoti peale.

Soomlased, kes on ka väga sõbralikud tegelased, hakkasid lõpuks uurima, et millise koti peaks siis üks inimene kassast valima. Üllatusena selgus, et arvestades koti tervet elutsüklit (alates tootmisest kuni kasutuselt kõrvaldamiseni) osutus kõige keskkonnasõbralikumaks taaskasutusmaterjalist kilekott, mis hiljem kasutatakse prügikotina ja liigub uuesti taaskasutusse. Teiseks tuli taaskasutusmaterjalist paberkott, mis läheb uuesti taaskasutusse. Kolmandat neljandat kohta jagasid tavaline kilekott ja riidekott ja kõige viimaseks ja kahjulikumaks valikuks on biolagunev kott. (http://www.posen.no/news/recycled-plastic-bag-most-ecological)

Olulisteks kriteeriumiteks kujunesid ressursikasutus ja kasutuselt kõrvaldamine. Riidekoti tootmiseks läheb väga palju magevett. Sama riidekotiga peab väga kaua käima, et see ennast roheliseks teeniks, aga kindlasti on see võimalik. Biolagunevad kotid on enamikel juhtudel 50% maisitärklis ja teine 50% plastihelbed, mis siis looduses lagunemise käigus otse väikeste organismide toidulauale jõuavad. Kui sa oma biolagunevat kotti loomadele toiduks ei vii ja viid taaskasutusse, on tegemist sellise materjaliga, mida ei osata ümber töödelda ja see rikub ka teiste tavaliste kilekottide ümbertöötlusprotsessi ära.

Ehk siis lühidalt, kui sa ostad kilekoti, viid asjad koju ja siis lähed tõmbad selle hülgele pähe, on kilekott kahjulikum kui riidekott ja ükski teine. Kui sa ostad kilekoti, viid asjad koju ja siis kilekoti uuesti taaskasutusse, on see sõbralikum kui riidekott ja ükski teine. Ja kui sa tahad olla eriti roheline ja üldse mitte tarbida, on võimalus otsida kapist välja mõni nõuka-aegne äge kott ja käia sellega. Siis ei ole sinu pärast täiendavalt enam midagi ammutatud, töödeldud ega transporditud.

Inimeste käitumist saab seletada paljude teooriatega. Tänuväärne ja paljus veel läbi töötamata uurimismaterjal on inimese käitumine oma prügiga. Kui pakendikonteineri kõrvale on toodud ehitusjäätmed või muru või mingi muu sodi, siis tekib uudishimulikul inimesel palju küsimusi. Ja uudishimulik inimene leiab ikka oma küsimustele kasvõi osaliselt vastuseid. Ja nendes vastustes hakkab esinema teatav muster ja reeglipära.
Näiteks, kui ma esmaspäeva hommikul sõidan Piritalt läbi, siis on suur tõenäosus, et keegi on toonud Metsakalmistu värava vastas oleva pakendikonteineri kõrvale ehitusprahti või muru. Ehitusprahi suhtes oletan, et heausklik ehituse tellija maksab ehitusmeestele täisteenuse eest ja eeldab, et ehituspraht viidakse õigesse kohta. Muru puhul aga ilmselt ei ole tegemist teenustööga vaid krundiomanik viilib tahtlikult selle õigest käitlusest kõrvale. Muru ja ehitusprahi puhul on kahjuks nii, et nende päritolu ei ole hästi tuvastatav. Küll aga on tuvastatav igasuguse muu olmesodi päritolu. Nii tean ma minuti täpsusega ühe lapsehoolduspuhkusel oleva raamatupidaja päevakava, mida ta sõi (küpsist ja teed) ja kui kaua ta laps magas. Ja ka seda, kuipalju ta kellelegi palka maksis. See naine lihtsalt tõi koos olmeprügiga ka oma päeviku pakendikonteineri kõrvale. Koos selle naisega on õnnetud need inimesed, kes ei taipa oma olmeprügi seest välja korjata enda nimele saabunud arveid. Õnnetuks teeb neid siis mõni aeg hiljem munitsipaalpolitsei.
Kotzebue/Vana-Kalamaja nurga peal elab pakendikogumispunkt natuke teist elu. Seal nimelt eeldavad mõned inimesed, et see on koht, kuhu saab oma vanad riided tuua. Ja tuuakse kottidega. Kohalikud kojamehed arvavad, et on lahe, kui saab kokkupühitud sodi pakendikonteineri kõrvale tuua. Aga on ka selliseid, kes elavad kõrvalmajas ja pole viitsinud oma prügi oma korteriühistu prügikonteinerisse viia. Ja pole viitsinud oma olmeprügi isegi mitte pakendikonteineri sisse panna vaid ikka kõrvale. Nüüd kui see kõrvalmaja grusiinitarist naine on südamehaige ja on lausa apteegi kuldklient oma sagedaste südameravimi ostudega, siis kas me peaksime teda mitte traumeerima? Ja mitte andma tema andmeid munitsipaalpolitseisse?